Igaühe jaoks on sõna 'puhkus' erineva tähendusega. Ühel seostub see aktiivse programmiga (ekskursioonid, muuseumid, üritused jne), teistel nn laisk puhkus - lebotamine basseini või mere ääres. Igal juhul on puhkus patareide laadimine...
Kui otsustasin suveks kodumaale minna, oli prioriteedis just taastumine, kuigi nimetasin seda puhkuseks. Tavaliselt, kui Eestis olen, on programm üsna aktiivne: kohtumised, üritused, palju suhtlemist, ka viibimine looduses... Kreetal elades sama - uudishimu ei lase paigal püsida.
⠀
Seekord aga oli teisiti... Vahel on vaja end kuulata, et mõista - vajan taastumist, mitte lihtsalt puhkust. Siinkohal tabasin end mõttelt: puhates võib mitte taastuda, kuid taastudes võib ju puhata. Teine variant on topeltvõit.
Taastumine on minu jaoks seisund, kus mõistust on vähem (hindamist, analüüsimist, võrdlemist, ootamist, pettumust, hukkamõistmist jne) ja tunnetust rohkem (teadlik hingamine, oma keha kuulamine, hetkes olemine, vaatlemine, lubamine vabalt tundeid tunda...). Looduses ja loodusega olek on äärmiselt tähtis. Just looduses on kergem olla. Tead miks? Sest looduse ees ei ole vaja rolle mängida. Pole vaja vahtra ees kellegina tunduda. Pole vaja oravale näidata, et sul on kaks magistrikraadi. Istudes murul, pole vaja sinu kohal lendavatele lindudele näidata, et oled kellegi peale solvunud. Rebasel on täiesti ükskõik, et oled näiteks armukade... Looduses lihtsalt oled. Maskideta. Rollideta. Pargis või kõrgel mägedes, või mere ääres - vahet pole. Taastud. Täidad oma kannu ääreni, et suurema energiaga uusi tegusid korda saata. Taastumise teekonnal oled hetkes ja naudid. Tunned päriselt, et oled õnnelik. Ja puhkad.
⠀
Kuidas aga lihtsalt puhkuseks planeeritud ajavahemikuga? "Kui lõpuks x kohta jõuan, SIIS olen õnnelik!" Kas tuleb tuttav ette? Homseks edasi lükatud õnn. Aga mis siis, kui homset ei saabu? Kui mingil põhjusel jääb puhkus ära... Siis ei saa puhata ega taastuda? Mõttekoht...
⠀
2021. aasta kodumaal veedetud suvi andis mulle taipamise: taastudes saab ka puhata. Selle teadmisega lähen tagasi Kreetale - elu edasi nautima ja tegusid tegema.
⠀
Seekord aga oli teisiti... Vahel on vaja end kuulata, et mõista - vajan taastumist, mitte lihtsalt puhkust. Siinkohal tabasin end mõttelt: puhates võib mitte taastuda, kuid taastudes võib ju puhata. Teine variant on topeltvõit.
Taastumine on minu jaoks seisund, kus mõistust on vähem (hindamist, analüüsimist, võrdlemist, ootamist, pettumust, hukkamõistmist jne) ja tunnetust rohkem (teadlik hingamine, oma keha kuulamine, hetkes olemine, vaatlemine, lubamine vabalt tundeid tunda...). Looduses ja loodusega olek on äärmiselt tähtis. Just looduses on kergem olla. Tead miks? Sest looduse ees ei ole vaja rolle mängida. Pole vaja vahtra ees kellegina tunduda. Pole vaja oravale näidata, et sul on kaks magistrikraadi. Istudes murul, pole vaja sinu kohal lendavatele lindudele näidata, et oled kellegi peale solvunud. Rebasel on täiesti ükskõik, et oled näiteks armukade... Looduses lihtsalt oled. Maskideta. Rollideta. Pargis või kõrgel mägedes, või mere ääres - vahet pole. Taastud. Täidad oma kannu ääreni, et suurema energiaga uusi tegusid korda saata. Taastumise teekonnal oled hetkes ja naudid. Tunned päriselt, et oled õnnelik. Ja puhkad.
⠀
Kuidas aga lihtsalt puhkuseks planeeritud ajavahemikuga? "Kui lõpuks x kohta jõuan, SIIS olen õnnelik!" Kas tuleb tuttav ette? Homseks edasi lükatud õnn. Aga mis siis, kui homset ei saabu? Kui mingil põhjusel jääb puhkus ära... Siis ei saa puhata ega taastuda? Mõttekoht...
⠀
2021. aasta kodumaal veedetud suvi andis mulle taipamise: taastudes saab ka puhata. Selle teadmisega lähen tagasi Kreetale - elu edasi nautima ja tegusid tegema.
Kommentaarid