Kaks ja pool kodumaal veedetud suvekuud on olnud piisav aeg, et veenduda: eesti teenindajal on päikest ja armastust, ja ta jagab seda rõõmuga...
Esimestel päevadel kodumaale jõudes arvasin, et mul on korra vedanud - kassatädi oli nii soe ja sõbralik, et tekkis siiras soov teda kallistada. Olen ju korduvalt kuulnud jutte, et keskmine eesti teenindaja ei naerata, tihti tuhmunud pilguga... mis siin jutukusest rääkidagi. AGA!
⠀
Ükskõik kuhu ma ei satuks - olgu see kohvik, tankla või supermarket, igalpool puutusin kokku teenindusega, mis oli täis päikest ja rõõmu. Liialdusteta Nagu Kreetal.
⠀
Kui ma oma muljeid kohalikega jagasin, olid paljud üllatunud: "Mis mõttes? Lillepoes, kus oleme aastaid käinud, pole proua mitte kunagi naeratanud, alati tõsine ja väsinud..." Seesama tädi säras laupäevahommikul. Me ajasime juttu ja naeratasime.
⠀
Muhe habemega härra Kehrwieder kohvikus oli nagu muinasjututegelane - astus leti tagant välja ja kirjeldas iga kooki - nii isuäratavalt, et tahtsin kõiki maitsta. Ei tea, kui kaua me juttu ajasime, sest sellistel hetkedel kaob ajataju ning õhus on siirust, soojust ja rõõmu.
⠀
Kas Eestis on mitu paralleelset reaalsust? Teatan ametlikult: 2,5 kuu jooksul on suhtlemine teenindajatega olnud puhas nauding ja rikastav kogemus. Soe, südamlik ja... inimlik. Oleme eelkõige inimesed. Mitte teenindajad, õpetajad, aednikud, ettevõtjad, ministrid... need on rollid, mida mängime, nad ei defineeri meid tervikuna.
⠀
Mis on sees, vajab väljapääsu. Sest kõik, mis on väljas, on ju juba olemas. Ja igaühes on terve lõputu universum, suur soe päike ja valgus. See küllus, mis on sinu sees, olgu sa kassatöötaja või riigiametnik, on väärt maailmaga jagamist. Ja eesti teenindaja OSKAB seda jagada - nii, et südamel hakkab soe. Üllatud ja naudid. Nagu Kreetal. Imeline tunne.
⠀
Aitäh, Eesti!
⠀
Ükskõik kuhu ma ei satuks - olgu see kohvik, tankla või supermarket, igalpool puutusin kokku teenindusega, mis oli täis päikest ja rõõmu. Liialdusteta Nagu Kreetal.
⠀
Kui ma oma muljeid kohalikega jagasin, olid paljud üllatunud: "Mis mõttes? Lillepoes, kus oleme aastaid käinud, pole proua mitte kunagi naeratanud, alati tõsine ja väsinud..." Seesama tädi säras laupäevahommikul. Me ajasime juttu ja naeratasime.
⠀
Muhe habemega härra Kehrwieder kohvikus oli nagu muinasjututegelane - astus leti tagant välja ja kirjeldas iga kooki - nii isuäratavalt, et tahtsin kõiki maitsta. Ei tea, kui kaua me juttu ajasime, sest sellistel hetkedel kaob ajataju ning õhus on siirust, soojust ja rõõmu.
⠀
Kas Eestis on mitu paralleelset reaalsust? Teatan ametlikult: 2,5 kuu jooksul on suhtlemine teenindajatega olnud puhas nauding ja rikastav kogemus. Soe, südamlik ja... inimlik. Oleme eelkõige inimesed. Mitte teenindajad, õpetajad, aednikud, ettevõtjad, ministrid... need on rollid, mida mängime, nad ei defineeri meid tervikuna.
⠀
Mis on sees, vajab väljapääsu. Sest kõik, mis on väljas, on ju juba olemas. Ja igaühes on terve lõputu universum, suur soe päike ja valgus. See küllus, mis on sinu sees, olgu sa kassatöötaja või riigiametnik, on väärt maailmaga jagamist. Ja eesti teenindaja OSKAB seda jagada - nii, et südamel hakkab soe. Üllatud ja naudid. Nagu Kreetal. Imeline tunne.
⠀
Aitäh, Eesti!
Kommentaarid