Olen kuulnud palju lugusid sellest, kuidas keegi esimest korda Kreetale sattus.
⠀
Mäletan, kui 2011. aasta hooajal saabus meie hotelli üks eakas paar. Mõlemad olid unised ja lennust väsinud. Lohutasin neid, et varsti on tuba valmis ja saavad puhkama minna, niikaua aga võivad hommikusööki nautida. Teel restorani küsisid mult: "Mida siin Küprosel siis põnevat on? Näita meile palun kaardil, kuhu võiks minna...". Mõtlesin, et ok, magamata öö ja võib ikka juhtuda, et inimene ajab Kreetat ja Küprost sassi. Aga selgus, et nad lendasidki omast arust Küprosele. Meesterahvas rääkis, et nad läksid oma vana tuttava reisibüroosse ning avaldasid soovi kuskile soojale maale minna. Neile leiti hea pakkumine ning kahe päeva pärast oli väljalend. Isegi hankisid endale Küprose kaardi... Nad ei suutnud uskuda, et olid hoopis Kreetal. Vaatasid teineteisele otsa, pärast minu poole ning küsisid, et kas ma olen ikka kindel, et see on Kreeta.

Kinkisin neile Kreeta kaardi, märkisin huvitavad kohad ära, andsin soovitusi. Nad said üht-teist avastada ja armusid Kreetasse. Puhkuse lõpus ütlesid, et tulevad siia taas, et Küpros neid enam ei huvitagi.
⠀
Üks teine paar sattus Kreetale nii, et naisterahvas nägi unes Minoilise tsivilisatsiooni sümboleid ja jalutas unenäos oliivisaludes. Ärgates hakkas guugeldama, et kus selline koht asub ning selgus, et Kreeta. Tundis, et miski kutsub teda, ostis tuusiku ja nii nad siia oma abikaasaga sattusidki. Nii kui maandusid, tulid naisterahval pisarad silma... Ta jutustas sellest nii emotsionaalselt: "Mul tekkis kohe äratundmisrõõm... nagu oleks koju jõudnud, nagu olin siin kunagi ammu elanud...".
⠀
Oh, neid lugusid on mul terve kohver ja rohkemgi veel. Aga hea meelega kuulaks ära, kuidas Sina kunagi Kreetale sattusid? Usun, et need, kes pole veel päikesesaarele jõudnud, saavad kommentaare lugedes inspiratsiooni. Aitäh!