Enne siia sattumist ei teadnud ma Kreetast midagi - peale selle, et see on Kreeka saar.  Aaa, ja Kreeta seostus mütoloogiaga. See on kõik.
⠀
Mida tean ma Kreetast täna? Endiselt sama - et see on saar Kreekas ja see seostub mütoloogiaga.

Muud ei tea. Ei taha teada. Sest tahan seda saart tunnetada, puudutada, maitsta. Süda ütleb, et ainult nii saan "teada", milline Kreeta päriselt on.
⠀
Olen lõplikult aru saanud, et peaga teadmine on küll tore, kuid päris elu on ju tunnetamises. Mis kasu on sellest, et sa tead, et Kreeta apelsinid on imelise maitsega ning neist saadud eeterlik õli on eriti magusa aroomiga? Seda lõhna võib pikalt kirjeldada, aga kuidas see aitab Kreeta apelsiniga päriselt kokku puutuda?
⠀
Sama oliiviõliga. Ühel hommikul, kui kass äratas mind kl 6:30, sattusin oliivisalusse, kust avanes muinasjutuline vaade päikesetõusule mere kohal. Nähes, kuidas iga puu sõna otseses mõttes imab sisse hommikuvalgust, tundsin, et just nendest oliividest tehtud õli on kindlasti kordumatu maitsega. Sest iga puu ju ei naudi seda luksust. Mul tekkis puhas uudishimu - jäin lehti ja vilju lähemalt vaatlema, puudutades neid ja hingates sisse lummavat aroomi. Siis sündis mul mõte, et see on nii geniaalne, et iga maa saab terve maailmaga jagada oma erakordseid maitseid, aroome ja energiat.
⠀
Nii naudime me kohvi kaugelt Brasiiliast või Colombiast, kookoseid Taist, riisi Aasiast ja ...oliiviõli Kreetalt. Armume kohtadesse läbi maitsete ja aroomide veel enne sinna minekut. Võimalik, et me ei satugi sinna kunagi, kuid keha valib oma lemmiku maailma eri nurkadest. Minu meelest on see suur vedamine, sest kunagi, kui riikide vahel polnud ühendust, sellist võimalust polnud. Meil on aga iga uus päev võimalus puutuda kokku mõne maaga, kus keegi kasvatab sinu jaoks midagi, mis sulle maitseb.
⠀
Kui sa pole veel jõudnud Kreetaga tutvuda, kutsun sind seda maitsma läbi oliiviõli, sest see iseloomustab Kreeka suurimat saart kõige paremini. Maitsereis kauakestva suve kodumaale on meeldejääv gurmaanielamus.