Käisin pühapäevahommikul ühes kuulsas restoranis, kus kunagi olid head söögid, maitsvad kohvid ja meeldiv teenindus. Ühesõnaga, mul on väga hästi meeles, et veel paar aastat tagasi nautisin seal kõike.
Kuid seekord oli hoopis teisiti. Ülepraetud kuivad road, närtsinud rukkola, täiesti mittejoodav kohv ja närvis, pinges teenindajad. Naudingust pole siin mõtet rääkidagi. Ainus asi, mis mulle seekord seal meeldis, on uus kiik.
⠀
Imestama pani see, et hommikul oli seal palju kohalikke. Mis kunagi oli minu jaoks näitaja, sest kreeklased ei käi suvalistes kohtades söömas, eelistades hästi tehtud maitsvaid roogasid ja kvaliteeti.
⠀
Kohalikud kohalikeks, kuid mina kuulan alati oma keha. Kui lauda toodud roog ei kõlba, ei hakka ma seda sööma ainult sellepärast, et olen selle eest maksnud. Tellin teise roa või lihtsalt lähen minema. Nii jään endale truuks. Sest söök on ennekõike nauding. Itaallased ja prantslased tunnetavad seda iga rakuga, neil on see dnas.
⠀
Aga kreeklased? Ka siin on söök suur kultus. Mida rikkalikum laud, seda uhkem. Eriti kui süüakse suures seltsis. Kindlasti on ka nauding tähtis, kuid mitte samal tasemel nagu itaallastel ja prantslastel.
⠀
Kreeklaste esivanemad minoalased aga olid täiega naudingu poolt. Ja veel kuidas! Minoilise kultuuri köök (üle 3000a tagasi) oli mitmekesine, tervislik ja loominguline. Tänapäeval on väga vähe inimesi, kes jätkavad minoilise köögikultuuri traditsioone. See on omaette filosoofia ja maailm, täis ilu ja harmooniat, armastust ja loomingut.
⠀
Ja mul on sellega seoses rõõmsad uudised! Tunnen imetlusväärset inimest, kes on terve elu pühendanud minoilise kultuuri uurimisele ja selle elavdamisele. Proua Anna, kellega tutvudes tekkis mul kananahk ihule. Ta räägib minoalastest nii siira vaimustuse ja armastusega ning viib läbi minoilise köögi meistriklasse. Aga tss, see on eksklusiiv ja seda ei reklaamita. See on puhas autentne kogemus, millest ma mingil juhul ei tahaks ilma jääda. Sellest põhjalikumalt aga jutustan järgmises postituses.
⠀
Imestama pani see, et hommikul oli seal palju kohalikke. Mis kunagi oli minu jaoks näitaja, sest kreeklased ei käi suvalistes kohtades söömas, eelistades hästi tehtud maitsvaid roogasid ja kvaliteeti.
⠀
Kohalikud kohalikeks, kuid mina kuulan alati oma keha. Kui lauda toodud roog ei kõlba, ei hakka ma seda sööma ainult sellepärast, et olen selle eest maksnud. Tellin teise roa või lihtsalt lähen minema. Nii jään endale truuks. Sest söök on ennekõike nauding. Itaallased ja prantslased tunnetavad seda iga rakuga, neil on see dnas.
⠀
Aga kreeklased? Ka siin on söök suur kultus. Mida rikkalikum laud, seda uhkem. Eriti kui süüakse suures seltsis. Kindlasti on ka nauding tähtis, kuid mitte samal tasemel nagu itaallastel ja prantslastel.
⠀
Kreeklaste esivanemad minoalased aga olid täiega naudingu poolt. Ja veel kuidas! Minoilise kultuuri köök (üle 3000a tagasi) oli mitmekesine, tervislik ja loominguline. Tänapäeval on väga vähe inimesi, kes jätkavad minoilise köögikultuuri traditsioone. See on omaette filosoofia ja maailm, täis ilu ja harmooniat, armastust ja loomingut.
⠀
Ja mul on sellega seoses rõõmsad uudised! Tunnen imetlusväärset inimest, kes on terve elu pühendanud minoilise kultuuri uurimisele ja selle elavdamisele. Proua Anna, kellega tutvudes tekkis mul kananahk ihule. Ta räägib minoalastest nii siira vaimustuse ja armastusega ning viib läbi minoilise köögi meistriklasse. Aga tss, see on eksklusiiv ja seda ei reklaamita. See on puhas autentne kogemus, millest ma mingil juhul ei tahaks ilma jääda. Sellest põhjalikumalt aga jutustan järgmises postituses.
Kommentaarid