Kreetalaste suhtluskeeleks on suur hing, armastav süda ja siiras naeratus. Nende fenomenaalne külalislahkus on aga see, mida kogeda on tõeline õnnistus.
⠀
Tihti, kui mõnesse külakesse satun, annab mõni kohalik midagi kaasa. Niisama. Põhjuseta. Viinamarju, apelsine, mandariine, baklažaane, mett... Lihtsalt ütled kohalikele "Kalimera!", küsid teed kui pole kindel, mis suunas edasi liikuda... ja siis juhtub tõeline maagia. Aeg peatub, ajame juttu, räägime elust, naerame... Ja siis kuulen: "Oota üks hetk, mul on sinu jaoks midagi..." ja tuuakse midagi värsket. Viimati pakuti mulle 1,5-liitrises pudelis rakit. Jagades midagi head ja maisvat, jutustab kreetalane ka mõnda huvitavat lugu oma elust või suunab paikadesse, mida võiks lähedal külastada. Selline kokkupuude on hingetoitev, innustav.
⠀
Kreetalane armastab oma maad väga. Tema tänulikkus kauni looduse ja Emake Maa lõputute kinkide eest on kirjeldamatu. Olen tihti kokku puutunud kohalikega, kes rääkides oma kodumaa küllusest nutsid rõõmust. Ja nendega koos ka mina. Asi pole selles, et siin kasvab peaaegu kõik - isegi avokaadod, mangod, papaiad jne. Autentne kreeta köök on nii maitserikas, sest kokatakse armastuse ja tänulikkusega, elavdades vanavanematelt saadud retsepte ja kasutades salanippe. Viimasel ajal on tekkinud rohkem autentse köögiga restorane ja tavernasid, ja selle üle on ainult hea meel.
⠀
Vaatamata mitmele okupatsioonile läbi aegade, on kreetalased suutnud säilitada elurõõmu, kirge oma traditsioonide vastu. Möödunud suvel viisin vanemad esimest korda külafestivalidele. Vanemad tundsid ennast nagu tulnukad, aga kõike seda kogedes tulid neil pisarad silma. Ema ütles: "Nüüd mõistan täielikult, miks oled nende inimeste seas õnnelik ja särad rõõmust".
⠀
Oled suhelnud kreetalastega, kes jätsid südamesse jälje ja kellega suhtlust meenutades ilmub näole suur naeratus?