Kohale jõudes saime aru, et seal on hooaeg läbi, sest tänaval nägime vaid paar tõsidusse kukkunud turisti. Tavernad olid tühjad ning teenindajad aevastasid, visates aeg-ajalt pilku kellale ja unistades 31. oktoobrist viimasest tööpäevast.
⠀
Meie aga tahtsime head kohvi, kuid kohale jõudes otsustasime, et võiks midagi süüa. Ainus koht, mis kutsus, oli Taverna Giorgos (Jiovanni's). Sa ju tead seda tunnet, et kui ei otsi mõistusega, viib keha ise õigesse kohta. Jalutasimegi sisse tunnetuse järgi. Kuna me ammu enam ei joo enam-vähem kohvi, vaid ainult parimat, teadis keha täpselt, kus on parimad road.
⠀
Iga lauale toodud pala oli taevalik, teenindus üle mõistuse soe ja sõbralik, vaade Spinalongale imeilus ja kogu see kupatus oli üks puhas nauding. Kõige huvitavam oli aga see, et 10 minutit peale seda kui lauda istusime, hakkas tavern täituma, elu hakkas keema. 10 minutit tagasi olid Plaka tänavad tühjad ja söögikohtade täieliku sulgemiseni oli jäänud vähem kui 24 tundi. Kõik teised tavernad olid endiselt tühjad!
⠀
Ime?

Usun, et kui keha tahab midagi imehead nautida, jalutab ta ise õigesse kohta sisse. Ja sinna, kuhu midagi päriselt nauditakse, tõmbab nagu magnetiga ka teisi. Kui lepid enam-vähem millega iganes, annab sulle maailm enam-vähem vastu. Kui sul aga juhtub armastus söögi, raamatu või vaate vastu, annab sulle maailm veel rohkem asju, mille vastu juhtub armastus.
⠀
Kui see minuni jõudis, teadvustasin, et minu elus pole ühtegi enam-vähem asja. Alates Kreetast kui elamiskohast lõpetades külmkapis seisva jogurtiga. Kõik valitud armastusega! Teen suppi - panen sinna loorbrilehe, mille aroom on nii elav ja ehe. Teen salatit - lisan oliiviõli, millega tantsin kuuma tangot. Tellin kohvi - sealt, kus seda tehakse siira naeratusega. Lähen juuksurisse - tean, kellel on maagilised käed.
⠀
Meil on alati olemas valik - maksta asjade, teenuste eest, mis ei ole enam-vähem, vaid mille vastu tekib armusuhe.

Parim investeering endasse ja maailma!