Kohalikega suheldes küsitakse uudishimulikult, kust pärit olen. Kuuldes, et Eestist, küsib mõni üle: "Hispaania?" Kreeka keeles kõlavad nad veidi sarnaselt: Εσθονία (Esthonía) vs Ισπανία (Ispanía). Veel 10 aastat tagasi ei kujutanud paljud ette, kus see Eesti on. Mida kõike ma kuulnud pole. Et Eesti on Kasahstani lähedal, või kusagil Sloveenia kandis. Tänu turismile on olukord muutunud, ja paljud teavad, kus Eesti asub. Vahel kohtab neid, kes on Tallinnas käinud...
Eestlane Kreetal on pigem eksootiline nähtus, kuna vähemusrahvustest kõige rohkem on serblasi, albaanlasi, bulgaarlasi, rumeenlasi, venelasi, ukrainlasi. Samuti hollandlasi, sakslasi, inglasi ja poolakaid. Kui Balti riikidest, siis Lätist ja Leedust on rohkem inimesi kui Eestist.
⠀
Loogika järgi peaks ma ennast tundma suuremal määral võõrana kui näiteks mõni siin elav albaanlane või venelane. Nii see kunagi oligi. Esimestel aastatel pärast Kreetale kolimist ei mahtunud minu maailmapilti paljud asjad, sest tahes-tahtmata hakkad võrdlema. Lõpuks tunnedki end võõrana. Mida see annab? Kindlasti mitte rahu ega turvatunnet.
⠀
Nüüd meenutan neid aegu naeratusega. On olnud põnev teekond! Tänaseks võin julgelt öelda, et võõras olemine on illusioon. Keegi pole siin maal võõras - ei endale ega teistele. Oleme üksteisele palju lähedasemad kui arvata oskame. Vahet pole - kas Kreetal või Sri Lankal. Sellise suhtumisega (pigem tunnetamisega) on mul päikesesaarel mõnus elada. Pole võõras ükski inimene - ei kreetalased ega siin elavad muude rahvuste esindajad. Tegelikult ei esinda me oma rahvast, vaid midagi enamat. Ükskõik kus me ei elaks, esindame iseennast - väärtustega, mis ühendavad inimesi, olenemata päritolust ega muudest tunnustest. Võin vabalt ükskõik kellega suhelda - olgu see kõrgel mägedes kitsi taga ajav karjus või 5-tärni hotelli omanik. See rikastab, laiendab maailmapilti, toob sinuni võimalused, inspireerib! Kõike seda tunnetades ei mõtle, et vot, olen siin võõras või teised on võõrad. Sina oled ühe suure pildi pusletükk, mille servad nagu magnetid tõmbavad ligi samade vibratsioonidega inimesi. Kui enda sees ja endaga on hea olla, on igalpool hea olla.
⠀
Loogika järgi peaks ma ennast tundma suuremal määral võõrana kui näiteks mõni siin elav albaanlane või venelane. Nii see kunagi oligi. Esimestel aastatel pärast Kreetale kolimist ei mahtunud minu maailmapilti paljud asjad, sest tahes-tahtmata hakkad võrdlema. Lõpuks tunnedki end võõrana. Mida see annab? Kindlasti mitte rahu ega turvatunnet.
⠀
Nüüd meenutan neid aegu naeratusega. On olnud põnev teekond! Tänaseks võin julgelt öelda, et võõras olemine on illusioon. Keegi pole siin maal võõras - ei endale ega teistele. Oleme üksteisele palju lähedasemad kui arvata oskame. Vahet pole - kas Kreetal või Sri Lankal. Sellise suhtumisega (pigem tunnetamisega) on mul päikesesaarel mõnus elada. Pole võõras ükski inimene - ei kreetalased ega siin elavad muude rahvuste esindajad. Tegelikult ei esinda me oma rahvast, vaid midagi enamat. Ükskõik kus me ei elaks, esindame iseennast - väärtustega, mis ühendavad inimesi, olenemata päritolust ega muudest tunnustest. Võin vabalt ükskõik kellega suhelda - olgu see kõrgel mägedes kitsi taga ajav karjus või 5-tärni hotelli omanik. See rikastab, laiendab maailmapilti, toob sinuni võimalused, inspireerib! Kõike seda tunnetades ei mõtle, et vot, olen siin võõras või teised on võõrad. Sina oled ühe suure pildi pusletükk, mille servad nagu magnetid tõmbavad ligi samade vibratsioonidega inimesi. Kui enda sees ja endaga on hea olla, on igalpool hea olla.
Kommentaarid