2012. aastal läksin kodumaale esimest last sünnitama ja asjaolude tõttu jäime Eestisse kaheks aastaks. Oh, kuidas ma Kreetat igatsesin!
⠀
Kui 2015. aastal, juba ema rollis, saarele tagasi jõudsin, oli sõnadeta selge: SEE on minu kodu. Otsi mõistusega selgitusi nii palju kui tahad, aga südant petta ei saa.
⠀
Alustame aga puudustest? Ütleme nii, et neile ma väga ei keskendu, kuid tooks välja kolm punkti, millest ei saa vaikida.
⠀

• Bürokraatia - omaette mõistatus. Jah, see käib tihti närvidele, et miski pole kunagi 100% selge. Kuid aastatega on asjaajamine tunduvalt lihtsamaks läinud. Tänu pandeemiale saab nüüd igasuguseid tõendeid ja toetusi interneti teel taotleda. Reeglipäraselt on igal perel olema raamatupidaja, kes on nõuks ja abiks. Nii hull see bürokraatia ka pole, et see igapäevast elu häiriks.

⠀

• Kõrge kuumus suvekuudel (ja septembris ka). See on minu jaoks suurim puudus üldse, sest peale teise lapse sündi on minu kehas palju muutusi toimunud ja kõrgeid temperatuure on iga aastaga aina raskem taluda. Loomulikult päästavad olukorda konditsioneerid. Tegelikult on siin ka plusse: merevesi on mõnusalt soe ja kiiresti ära ei jahtu... isegi novembris saab ujumas käia! Ja õhtuti mitu kuud järjest kergetes riietes käia on omaette luksus.

⠀

• Maavärinad! Alles täna öösel ärkasime 6.0 maavärina peale - jah, oli hirmus. Ilmatundlikule inimesele nagu ma olen ei mõju see eriti hästi: vererõhk kõigub, keskendumisvõime on madalam. Aga elab üle. See, et Kreeta asub seismilises tsoonis, pole kellegile saladus.

⠀
Kindlasti leidub inimesi, kes loetleks puudusi veel ja veel, aga minu jaoks on Kreetal elamises eeliseid tunduvalt rohkem - neid loetleks elu lõpuni!
Neist aga lähemalt kirjutan järgmises postituses.